Täheühend „NFC“ ehk Near Field Communication tähistab lähiväljasidet. Lähiväljaside on tehnoloogia, mis võimaldab raadiolainete abil traadita andmeedastust lühikestel vahemaadel.
NFC tehnoloogia on laialdaselt kasutusel olnud juba mitmeid aastaid. Oma olemuselt on NFC RFID (radio frequency identification) tehnoloogia edasiarendus. Peamine erinevus NFC ja RFID vahel on side ulatus – RFID võimaldab sidet luua pikemate vahemaade tagant, samas kui NFC, nagu nimigi ütleb, võimaldab raadiosidesuhtlust vaid väga piiratud ulatuses. RFID tehnoloogia võimaldab ühenduse loomist ulatusega üle mitmekümne meetri, mistõttu kasutatakse RFID-i mõnes riigis näiteks teemaksude kogumisel, kus auto tuuleklaasile paigutatud RFID märgise kaudu kogutakse teemaks maksukioskist möödudes automaatselt. NFC maksimaalne leviulatus seevastu on kõigest paar sentimeetrit ning nutitelefonide rakendustes kasutatakse NFC-d valdavalt vaid füüsilise kontakti kaudu.
Telefonides on NFC kasutusel näiteks Google Pay, Android Pay ja Apple Pay rakendustes. Android platvormil võeti NFC kasutusele juba 2010 aastal kui Google Nexus S mudelile lisati NFC. Apple võttis oma telefonides NFC kasutusele aastal 2014, mil loodi võimalus NFC-ga teha Apple Pay makseid.
NFC pole kaugeltki ainus traadita sideprotokoll. Enamik seadmeid sisaldavad juba sarnaseid tehnoloogiaid, nagu Bluetooth ja ülilairibatehnoloogia (UWB). Miks siis võtta kasutusele veel üks tehnoloogia? NFC üks suurimaid eeliseid on see, et NFC ei vaja ühenduse loomiseks seadmete vahelist sidumist, samas kui Bluetooth-seadmed tuleb omavahel sidumiseks „avastada“ ja sünkroniseerida, mis teeb ühenduse loomise protsessi üksjagu tülikamaks. NFC on ka oluliselt energiasäästlikum kui Bluetooth ja UWB, kuna edastusulatus on äärmiselt väike. Seetõttu on NFC nutitelefonides juba enamikes vaikimisi lubatud, samas kui Bluetoothi väljalülitamine on aku säästmiseks soovituslik.
